Pagulasprogrammi põhine võlakirjaemissioon oleks Eestile kasulik majanduslikus mõttes, ent teeks Eestist ka Euroopa suunanäitaja, kirjutab riigiteaduste dotsent Viljar Veebel.
- Viljar Veebel Foto: Andres Tennus
Eestis on viimastel aastatel mitut puhku arutatud teemal, et võiks ja peaks riiklikke võlakirju emiteerima, aga puudub ühiskonda liitev, kandev ja pikaajaliselt tulus idee. Paralleelselt toimuvas debatis on arutletud aga selle üle, et kuigi pagulased oleks tööjõuna oodatud ja ühiskonnale kasulikud, on meie riigi suutlikkus neid vastu võtta vähene (eelkõige vähesest rahast tingitud) ja nii jääbki potentsiaalne väärt tööjõud vaeste olude ja kitsi meelelaadi taha, mille tulemuseks võib olla olukord, kus meist rohkem ja kvalifitseeritumaid pagulasi vastu võtnud riigid meist majanduskasvu osas mööda lähevad. Viimastel on kuudel on olukord veelgi komplitseerunud ja need vähesedki pagulased, kes on siia sattunud, on hakanud öösiti hulgakaupa jalga laskma, samas kui allesjäänud kurdavad kehvade tingimuste ja viletsa tulevikuväljavaate üle.
Esimesena Euroopas
Miks aga ei võiks aga suutlikkust pagulasi vastu võtta ning majanduse tarbeks arendada ja integreerida, kasvatada eesmärgistatud võlakirjaemissiooni abil, selle asemel et budistlikus rahus oodata probleemi (või ehk hoopis hea võimaluse) möödumist? Sellisel programmil oleks otsustava ja sihipärase tegutsemise puhul mitu olulist lisaväärtust, eriti kui olla selles vallas esimene Euroopas.
Esiteks oleks Eesti maineline kasv rahvusvahelises plaanis silmapaistev, kuivõrd oleksime esimene riik, kes demonstreerib oma pühendumist solidaarsusele ja inimlikule pagulaspoliitikale selge ja tulevikku suunatud teoga. Samuti saaksime taas üle mitme aasta paista Euroopas silma millegi tõeliselt uuendusliku ja ettevõtlikuga, mida teistele riikidele eeskujuks tuua.
Teiseks tooks pagulasprogrammi põhine sihipärane võlakirjaemissioon Eestisse tagasi osa sellest kapitalist, mida oleme täna Euroopa keskpankade tugiostude raames teiste liikmesriikide võlakirjadesse investeerinud, aga pole seni tagasi saanud saada, kuivõrd meil sobivad riiklikud võlakirjad teiste riikide keskpankadele müümiseks puuduvad.
Kolmandaks oleks sellistel võlakirjadel selge sümboolne siseriiklik ja üleeuroopaline solidaarsust kandev tähendus: igaüks kes tunneb, et saab ja tahab pagulaste vastuvõtmisesse ja integratsiooni investeerida, saaks seda mugavalt ja läbipaistvalt teha ning oma panust soovi korral ka meedias näidata.
Rahaliselt kasulik
Neljandaks oleks see programm Eestile ka makromajanduslikult tulus: kasvav tööjõud ja sissevoolav kapital kompenseeriks võlakirjadelt makstavad intressid. Lisaks on võimalus, et paljud eraisikutest ostjad-investorid soovivad võlakirjad lunastamata jätta, näidates sellega oma pühendumist üleeuroopalisse pagulaste aitamisse ja solidaarsusesse.
Kindlasti on erasektori ja üksikisikute soov pagulasprogrammi toetada suurem, kui nad oma igapäevaste toimingute kõrvalt rakendada oskavad või saavad: igaühel pole suvemaja, mida pagulastele elamiseks välja pakkuda, aga samaks oleks soov kasvõi 100 euroga panustada pagulaspoliitika arengusse. Kindlasti sooviksid sihipärases ettevõtmises osaleda ka mitmed rahvusvahelised programmid, arvamusliidrid ja riskiinvestorid. Skeptikutel ei maksa karta ka võlakirjade abil kasvavat riiklikku võlakoormat, sest ühelt poolt kasvaks pagulaste ja investeeringute toel SKT võlast kiiremini ja teisalt ei ole Eesti valitsuse tänase võlataseme juures kaalutletud võlataseme suurendamine mitte niivõrd risk, kuivõrd otstarbekas tulevikuinvesteering.
Loob töökohti
Viiendaks pakuks selline emissiooni abil kapitali kaasamine ja selle pinnalt välja kasvav integratsiooniprogramm Eestile ühelt poolt vajalikke töökohti, aga teisalt ka hindamatu kogemuse aktiivses pagulaspoliitika arendamises mida saaks hiljem kvalifitseeritud ekspertide kaudu naaberriikidesse eksportida. Lisaks saaks riik kasvavate investeeringute abil kaasata ulatuslikumalt ka erasektorit ja teadlasi ning miks ka mitte tavakodanikke, mis võimaldaks seeläbi suurendada ka avaliku valitsemise kvaliteeti ja kodanike usaldust riigi võimekuse suhtes. Väljapoole suunatud tegevustest saaks aga täiendavalt kaasatud investeeringute abil hakata näiteks pagulasi tooma ja valima ka otse kriisikolletest, ilma et nad peaks Vahemerd ületades oma eluga riskima ja seejuures kuritegevust nuumama.
Pikemaajalises plaanis oleks lisaks Eesti pagulasprogrammi võlakirjadele mõttekas siinse kogemuse pinnalt kutsuda ellu ka samalaadsed üleeuroopalised võlakirjad, mis võimaldaksid rahapuuduse taha pugemata teha vajalikud kiireloomulised kriisi maandavad otsused ja seejärel asuda fundamentaalsetele investeeringutele pikaajalise eduka pagulasprogrammi arendamisel.
Kogemus, mida jagada
Eesti tänane huvi oleks siiski üleeuroopalisest pagulasprogrammi võlakirjade emissoonist ette jõuda ja, olles esimene, meelitada siia nii parimad pagulased kui ka omandada kõige värskem ja professionaalsem teave, kuidas riiklike võlakirjade abil pagulaste integratsioon ja kaasamine kvalitatiivselt uuele tasemele tõsta, et siis seda teavet nii kohapeal kui teistes Euroopa riikides kasumlikult rakendada.
Ehk siis, selle asemel et üksteisele sallivuse ja kaasamise teemalisi ilukõnesid pidada, võiks päriselt käed külge panna ja oma solidaarsust innovaatilisel moel näidata ning pagulaste integreerimisele suunatud võlakirjaprogrammiga juba 2016. aastal algust teha.
Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT ja Elioni, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.
Seotud lood
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.